End otsides

25.09.2018

Foto: Aimur Saar

Tekst: Aimur Saar

Mõtteid klientide vastuvõtust ja kogemusi isiklikust elust

Kui me siia maailma sünnime, hakkame ümbrust avastama, harjuma ja tutvuma. Meil tekib palju küsimusi oma vanematele ja tihti jätame küsimata, avastades ise – kukkudes ja taas tõustes. Kui õpime kõndima, rääkima ja mõtlema, kasvame aina suuremaks, ei näi erinevatel küsimustel lõppu tulevat, sest oskame aina rohkem küsida. Kui me midagi endale 100 korda korrutame ning sisendame või teeb seda meile keegi teine, jääb see meie alateadvusesse isegi siis kui me seda lõpuni ei mõista ning hakkab mõjutama meie valikuid elus.

Kui meid midagi väga huvitab või kogeme mõnd olukorda läbi üleva emotsiooni või kriisi, võtame sellest tuleneva kiiresti omaks ja talletub aistinguna kauaks. Sellest võib saada meie olemuse osa, uskumus või tarkus, mis salvestub meie alateadvusesse ja hakkab juhtima meie käitumist ja valikuid… ning seda enamjaolt automaatselt. Eriti vastuvõtlikud oleme lapsepõlves. Ajapikku võib tunduda välismaailm ammenduvat. Kõik toimib justkui mingi seaduspärasuse ja loogika ja iseenesestmõistetavuse kaudu oma raamides ja võimalikkuses. Vastused küsimustele leida ja kujunenud väärtustega edasi minna tuleb ise, sest igaühel on justkui oma arvamus ja tõde, mis ei pruugi meid kõnetada ja omaksvõetav olla. Muutume küsimises tagasihoidlikumaks, sest mitte välismaailm, vaid enda sisemaailm on muutunud aina rikkalikumaks ja mitmekesisemaks läbi kogemuste. Tuleb kogutut seedida, selekteerida, kohandada elumuutuste ja valikuvõimalustega jne jne. Varsti mõistame seda, et meil pole võimalik kõigile neile küsimustele vastuseid saada, mis meie sees on. Vajadus kogeda ja vajadus otsida on vahetanud tähtsuselt omavahel kohad.

Ma usun, et paljud inimesed otsivad midagi. Kes otsib juuri või päritolu, kust me tuleme, kes oleme, kuhu läheme. Kes uurib suguvõsa, kes ajalugu, kes erinevaid teadusi, kes sukeldub sügavamale avastusretkele enesesse läbi erinevate õpetuste ja praktikate. Seegi alguseks hea. Ja tegelikult ei oska seda paljud öelda, miks nad seda teevad. Ometi ollakse kuhugi teel ja midagi olulist on nagu puudu ja ees ootamas. Ja seda puuduolevat osa ei asenda paraku ei uus auto ega naine, prestiižikas töökoht, viimane nutitelefoni mudel, ega ka hommikuni kestev joomapidu. Maailmas öeldakse, et „rahulolematus ja ambitsioonikus on hea, see on edasiviiv jõud“. Kas see ikka nii on ja kas me teame, kuhu edasi ja kui kaugele?

Olen vahel avastanud end erinevatelt mõtetelt ja tunnetelt kui jälgin inimmasse liikumas tänavatel ja tegutsemas. Paljuski näeb see välja nii, nagu me oleks endal silmad kinni sidunud ja kobame teadmatuses ja paanikas ringi, nagu pimesikku mängides ning tihtipeale sedasi ka teineteist pimedatena juhtides. Vahel ka võidu joostes. Me nagu ootaks pikemas perspektiivis kohale jõudmist – õnne, rahulolu, armastust. Maailm nõuab, et meil oleks turvaline, kõhud täis, mugav, soe, arved makstud. Ehk siis, nii kauaks seda õnne, rahulolu ja armastust, kuni taas millestki puudus? Kas see ikka on õnn, rahulolu ja armastus, mis seab sellised tingimused? Paraku muutub see tihti läbi hirmu ja meie elu ning süsteemi poolt programmeeritud alateadvuse esmatähtsaks – nagu ellujäämisinstinkt. Kas niimoodi jõuamegi kohale? Kui me oleks ainult keha-mõistus-rahakott, siis ehk õnnestub, kuid oleme hoopis keha-hing-vaim.

Kui me vaatame ringi, vaatleme loodust, elusolendeid, seda tohutut mitmekesisust tohutus universumis ja rikkalikkust, mis teeb omavahel suurepärast koostööd ja oleks ilma inimese võidujooksuta veel paremas ja loomulikumas harmoonias, siis tekib meil aukartus, vahel ka piinlik enda ja teiste liigikaaslaste pärast. Ma usun, et peakski tekkima. Sest siis hakkavad meie pimedad silmad lahti minema. Me adume, et on olemas kusagil meile käega katsumatu, tohutu väe ja meelevallaga allikas, mille seaduspärasuste järgi kõik toimib ja on tekkinud ning kujunenud. Me tunnetame selle kõige Loojat ehk Jumalat, seda lõputult suurt ja vägevat allikat oma väikese inimliku taju ja arunatukesega selle kõrval. Pikkamööda saame aru, et selle suurepärase allika olemuseks on Armastus. Ka meie oleme loodud sellest allikast ja meie võimalus on sellest osa saada, olla selles, jõuda sellesse tagasi. Jõuame teadmiseni, et oleme ju samuti loodu ning kuulume talle. Meil tuleb seda austada ja hinnata.

Meil, inimestel, on paraku kalduvus pidada end ise kõiges otsustajaks, loojaks “väljaspool volituste piire” ja üritada kõike kontrollida oma minakeskse ego kaudu. Tegelikult tekitame endale väga palju vaid meelepetteid ja illusioone ning kannatusi. See toob esile omakorda hirmud ja paanika ja suure segaduse, sest astume loomulikust rütmist välja. Oleme tekitanud oma maailma — valitsejad ja kuningad, omad seadused, mida alatasa muudame ja üritame täiuslikuks luua. Ja me soovime inimesena olla ülimad ja kõige targemad nende seadustega. Tihti jätame arvestamata selle allikaga, mis tunneb kõike olemasolevat ja ka meid paremini kui me ise. Tal on oma tahe ja plaan. Meid loodi samuti ja meis on järelikult osa Tema plaanist ning eesmärgist! Kogu loodu meie ümber liigub ja toimib teatud seaduspärasuses ja rütmis. Kui me ei soovi siin eksamil läbi kukkuda, on meil tark järgida seda “kasutusjuhendit”, mis meie endi jaoks olemas. Meie kõigi jaoks on plaan! Meile kõigile on avatud vajalikud uksed! Kõlab uhkelt? Meil jääb üle vaid loobuda oma egoistlikust jäigast mustrist, mida on kujundanud meis läbielatu, inimlikud raamid ja süsteem, mida me oma hirmude, ahnuse või enesekesksusega toitma kipume. Me pole jumalad ja jumalannad siin, vaid Jumal saab hoopis läbi meie tegutseda ja kõik liikuma, tervenema ja muutuma panna. Meie armas Looja on meile mõistuse andnud selleks, et siin maisuses ka praktiliste asjadega tema plaanis hakkama saada ja neid ellu viia. Jumal teeb selle, mis meie jaoks on võimatu ning meie teeme omalt poolt selle, mis jõukohane ja võimalik. Suuna annab ja ukse avab ikkagi Tema. Meid kostitatakse sellest allikast annete ja oskustega, inspiratsiooni, avastuste ja igasuguse loominguga, rääkimata küllusest ja rikkalikkusest meie ümber. Järelikult soovib ta ka, et me oleksime õnnelikud ja elaksime rõõmus, rahus ja külluses ning Tema lähedal, et kõik siin maises elus oleks tasakaalustatud ja harmoonias. Ta on usaldanud meid heaperemehelikult ümber käima Tema loominguga.

Meis elab vaim, mis annab elu ja võimaluse olla algallika lähedal ja annab teadlikkuse Tema olemasolust. Kui see on uinunud või lahti ühendatud allikast, ei taju me Temaga tõelist sidet. Vaim ja hing ilma lihata eksisteerivad edasi, aga liha ilma nendeta saab tagasi mullaks. Hing on sillaks Vaimu ja keha vahel, mis kogeb ja õpib läbi tunnete ja emotsioonide. Tema kas hoiab meie lihaliku loomuse (loomalikkuse ja instinktide) või vaimu poole. Loomadel pole vaimu, nende hingel pole valikut. Inimene, kelle Vaim on uinunud ja seda ei kasuta, on nö. „vaimselt surnud“, kes vähem, kes rohkem ning teda juhib lihalik ja instinktiivne pool nii, nagu see on ka loomadel. Kas meie allume liha või Vaimu juhtimisele? Kes meis otsustab?

Me kõik kas teame, oleme kuulnud, lugenud või ka kogenud, et on olemas see maailm, mida füüsiliselt ei näe ja käega katsuda ei saa, mis elab nii meis kui ka väljaspool meid. Teispoolsus/vaimumaailm ja igasugused vaimsed praktikad – see on tasand, mille osas oleme pimedad ja abitud. Seetõttu tuleb sellega ringi käia ettevaatlikult ja teadlikult, jäädes kindlaks ja truuks puhtale meid armastavale allikale, just Jumala vaimule, mis ei vii meid eksiteele. See Vaim, koostöös meie vaimuga, on oluline kooslus. Kõik need muud suunad ja vaimsed praktikad, mis tunduvad esialgu põnevad ja müstilised ja elamusterohked, on seda paraku vaid esialgu, sest mida sügavamale vajutakse, seda hullem on sealt hiljem välja tulla. Me ei saa lubada endasse elama sellel, keda me ei tunne ning ei saa usaldada. Sellest väljatulemine on oluline kui inimene just ei soovi, et tema stepsel jääbki seinast välja ning on otsustanud jääda ka janusse, pöörata oma eluallikale selja. On palju praktikaid ja tehnikaid, kirjandust ning ka religioone, kus õpetatakse selle maailmaga lävima ja saama kontakti erinevate olendite ja energiatega ning saama neilt juhatust ja informatsiooni. Kasutatakse erinevaid poolvääriskive vajalike soovitud olukordade ja omaduste ligimeelitamiseks. Mediteeritakse ja avatakse end läbi erinevate tehnikate ja praktikate nö. „universumile“, „ülestõusnud meistritele“, kutsutakse välja vaime, püütakse kohtuda ja olla kontaktis oma kõrgema minaga ja veel väga paljude erinevate nö teejuhtidega. Kombineeritakse erinevaid tuntud nimesid ka religioonidest, kelle tarkused on paraku suuremast pildist ja kontekstist välja rebitud ja kohandatud muude teooriatega sobivaks. Ehk siis jutt käib „new age“ maailmast ja õpetustest. See võib hõlmata lisaks veel ennustamist, loitsude lugemist, maagiliste rituaalide läbiviimist, energiatega manipuleerimist, informatsiooni “kanaldamist” universumist ja erinevat ebajumalate kummardamist ning isikukultust. Paljud tegelevad selles vallas teiste abistamisega ja kindlasti tunnevad end vajaliku ja hoolitsevana, sest tegelevad ju enda meelest õilsa ametiga. Kui me oleme selles maailmas sees, ei saa me olla kindlad, mis jõud on meid abistamas ja millised tagajärjed ka endale lõpuks kaela toome. Kui ka seansi järgselt kliendi enesetunne muutub või ta justkui terveneb, siis me ei tea, kas see muutus ikka oli nii inimesele vajalik ning kavas ja millisest allikast abi tuli? Millist väge me kasutasime tervendamiseks ja milline on selle pikaaegsem toime? Kas see oli puhas palve otse Taevasele Isale, meie loojale, kes teab meist absoluutselt kõike, et TEMA arm ja vägi tervendaks? Kas me kasutasime oma tahet või Jumala tahet? Ehk oli plaanis meid läbi selle kogemuse muuta ja kasvatada, viia küpseva ja kinnistuva meeleparanduse ja mõistmiseni ning meie hoopis katkestasime selle enne eesmärgile jõudmist ning piirasime sellega inimese isiklikku arengut? Sekkumine oma tahtega või inimlikult puuduliku arusaamise ja teadmistega erinevatesse inimese arenguprotsessidesse energeetilisel tasandil, mis pole meie jaoks piisavalt selged ning kontrollitavad, vaid kõigest igaühel omamoodi aimatavad, oleks ehk liialt vastutustundetu, sest tegelikult me ei tea täpselt, mida me teeme ja mis on selle tagajärg. Eriti veel teades, et kõigil tegijatel on omad teooriad, tehnikad ning allikad, kust oma jõud ammutatakse. Inimene, kes neid erinevaid praktikaid enda peal kasutab ja ka teisi siirast soovist abistada ja tervendada püüab, võib muidugi olla heasüdamlik ja hooliv, kuid need vaimsed jõud on tihti tema enda teadmata väärad, ebausaldusväärsed ja aheldavad. Meile mõistmatu vaimne maailm, kus “kõik sobib” ja kõik võib olla kõigega kombineeritud, ei ärata just palju usaldust. Sellest võib saada juba tõsiste tagajärgedega sidumine.

Nagu ka paljude kogemus ütleb, see maailm on ohtlik, millesse sisenetakse. Neid näiteid on maailmas tuhandeid ja juhtumeid minu enda kogemustes samuti palju, nii klientide kui tuttavate seas ja iseendaga hakkama saades. Kuna vaimolendeid on erinevaid, mitte vaid häid vaid ka kurje, siis võivad nad end meediumile või praktiseerijale eksitamise eesmärgil nimetada väga ilusate ja peente ning isegi tuntud nimedega ning mängida jumaliku ja heade kavatsustega vaimu rolli. Kõik selleks, et inimene sõltuvusse saada ning selles hoida, et teeniksid tema eesmärki. Mida katkisem või ebakindlam inimene enda sees on, seda suurem on tõenäosus konksu otsa jääda, sest just sellised inimesed hakkavad enim esoteerikast abi otsima. Seansse, rituaale või praktikaid läbi viies võib jääda ka tunne millegi õndsa ja kõrge kohalolekust ning võime läbi selle eksituse ja pettuse ning oma madala enesehinnangu ekslikult tajuda, et oleme justkui ka ise tähtsad vaimsed tegelased ning oleme seeläbi millegi olulise jaoks välja valitud, omame võimeid. Need jõud hakkavad end väljendama seotud inimese kaudu, tekivad nö. “vaimulikud sidumised”. Ühe seansi või puhastusrituaaliga saad näiliselt ühest vaevusest lahti, teine pael seotakse ikka kaela, mis hakkab hiljem taas kokku tõmbuma. Seejärel tuleb külastada järgmist posijat, energeetikut või ennustajat, kes lõikab mõne oma kombineeritud meetodi või uusima tehnikaga justkui sidumise läbi, sõlmides ja punudes uue sõltuvusköie abivajaja külge. Ja nii see suletud ring võib aina jätkuda.

Kokkupuude selle maailmaga võib olla selles osas kasuks kui toob meid maa peale tagasi ja lööb mõistuse selgeks tagantjärgi mõistes. Kui otsustame eemalduda ning tunneme ära sellesse kauaks kinni jäädes illusiooni, eksituse, ohu või orjuse, siis jääb see läbitud arenguetapiks ning oleme tarkuse omandanud läbi oma kogemuse. On küll hea kui inimene on väsimatu otsija ning pürgib edasi, kuid olgem teadlikud, et sellest maailmast lahti rebida võib olla päris valulik. Kuid ühel päeval tuleks seda teha niikuinii, et olla õige ja puhas Jumala ees kui oleme koju naasmas. Ja kas me ikka saame koduuksest sisse kui oleme kojuootaja hüljanud, temast nii kaugele triivinud ning sidunud end igasuguse odava koopiaga ja lasnud end sellel vormida enda omandiks? Kas valime jääda alatiseks kuhugi vaimumaailma labürintidesse ekslema ning lasta end lükata ja tõmmata nagu nukku?

Meie keskkonnas ja meid lõhkumata tulevad kasuks loovad, psühholoogilised, psühhoteraapilised võimalused, erinevad nõustamistehnikad, hingehoidlik lähenemine, kogemusnõustajate tugi, palvemeelsus, igasugused muud tegemised, huvid ja hobid, mis pakuvad rõõmu ja rahulolu. On halb variant kui satume paanikasse ja ahmime vaid erinevaid esoteerilisi praktikaid, -eneseabikoolitusi ja -teooriaid, mis viivad meid vaid rohkem segadusse ja oma tõelisest olemusest ja eesmärgist kaugemale. Kui me praktiseerime kõike seda “huvitavat ja müstilist”, samas segast ja keerulist, mille osas tekib vaid aina uusi teooriaid, õpetusi, ka koolitusi ja teenuseosutajaid ning on oma ahvatluses ning kättesaadavuses populaarne, siis võime pumbata endist välja lõpuks ka eluisu ja rahakotist viimase sendi. Selliselt mõeldes ja käitudes üritame me justkui põgeneda vastutuse eest oma sisemise ruumi osas, tunnistamata vajadust peegli ette astuda ja endale ausalt otsa vaadata ja alustada selle muutmisega, mis muutmist vajab. Sellistes olukordades on oht ka isikukultuse tekkeks, kus peeglisse vaatamise asemel luuakse endile mõnest abistajast, tervendajast või gurust iidol ning järgitakse teda pühendumise ja innuga, valikuid tegemata, jäädes sõltuvusse. Pime võib hakata pimedat talutama ning seda võidakse hakata pidama enesearenguks vaimsel teel. Kuhu me sedasi areneme? Meie Looja plaanist vaid kaugemale? On see ikka areng? Meil tuleb leida end taas üles meie algallika läheduses. Tema teab, mis on meie tee. Mida meil siis karta on? Kuulame teda, järgime ning teame, et saame usaldada. Oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet 100 erineva okultse raamatu või hulgaliselt läbitud esoteeriliste koolituste ning külastatud sensitiivide näol. Jumal räägib meiega sisetunde, rahu ja teadmise, äratundmise ning selguse kaudu meie sees. Jumala ees oleme kõik võrdsed, tema lapsed. Täiesti kasutu on siinkohal tegeleda ärapanemisega teineteisele, et kes on kaugemale jõudnud, kõvem vaimne tegija või “valgustunum”. Jumal on meie algallikas ning au läheb hoopis Temale. Oskus olla alistuv, tänulik ja usaldav, lasta lahti oma jäigad alateadlikud mustrid, raamid ja hirmud on siinkohal väga oluline, kuid mitte alati kerge. Me elame küll vaba tahte planeedil, kuid selles ongi meie teekonna võlu, valu ja õppetund, et aru saada, tunda ära selge valik ja tee tagasi koju.

Kui meil on vaja kustutada tulekahju, ei tegele me meeleheitlikult suitsu kinnikatmise või varjamisega, värvi muutmise või auruks ümbernimetamisega, vaid tuleb asuda põhjuste tervendamise või likvideerimise juurde.

Meie ümber tajutavad kiirgusväljad ja energiad on vaid informatsioon, olemise ning eksisteerimise tagajärg, mitte meie sügavam ja kõige olulisem tuum, mis seda kõike loob. Vägivaldne energiaväljadega manipuleerimine ning juhtimine aegamööda vaid haavab ja lõhub meid ning viib lõpuks tasakaalust välja. Selleks, et midagi üldse muutuma hakkaks, tuleb meil ikkagi jõuda sügavamale ning keskenduda meie olemuse kolmainsuse (vaim / hing / keha) kõige olulisemale tasandile – vaimule – ja tema koostööle Algallikaga ja meie ülejäänud tasanditega, millest terve meie “uuestisünd” ja meeleparandus alguse saab. Kõik selleks, et meis päriselt ja püsivalt midagi muutuma hakkaks ja sealt edasi meie eludes ning meie ümber.

Sul on võimalus võtta juba täna vastu otsus valida mõtteviis ja tee, mis viib Sind vabadusse elada elu, kus on armastust, vabadust, rõõmu, rahu, tarkust, tervist, andestust, küllust… Kõik see on meie seest leitav kui saame „kontakti“. Me ei pea seda minema otsima teisele poole maakera või kulutama tervendajate ja ennustajate uksi, sest Jumala Vaim on kõikjal. Ta on meie igapäevastes tegemistes, saatmas meid igas olukorras ja hetkedes ning igatseb teha suuri ning olulisi tegusid meie elude kaudu kui me vabast tahtest talle südames ukse avame ja sellel sündida laseme! Ta vastab imelisel moel palvetele, tervendab, vabastab, õpetab, juhendab ja kasvatab meid. Otsi ja Sa leiad, koputa ja Sulle avatakse, palveta ja Sulle vastatakse. Jumal meie algallikana on reaalne! Teadkem, et kui Ta läkitab, siis ta ka varustab! Ta armastab meid! Aamen!

Elupöörded, mis tegid õnnelikuks

Esoteerikast algallika juurde

Tekst: Krista Kiin

Foto: Aldo Luud

Ajakiri: “Eesti Naine” (märts 2018.a)

Veel poolteise aasta eest tegeles Aimur Saar (40) kätega tervendamise, bioenergeetika ja esoteerilise nõustamisega. Ületöötamine ja valedest allikatest jõu ammutamine viisid Tartumaa mehe emotsionaalse kokku- varisemiseni, mis tõi uue alguse.

“Mul oli keeruline lapsepõlv, kuna vanemate vahel oli tihti arusaamatusi,” meenutab Aimur. “Olin väga allasurutud ja introvertne. See süvendas stressi, alaväärsustunnet ja enesesüüdistamist. Teismelisena jõudsin kirjanduse juurde, milles räägiti ufodest, astroloogiast, astronoomiast, meditatsioonist ja muust, mida ei saanud käega katsuda ega silmaga mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi oma tajudele ja küsimustele. Raamatute neelamise jätkuna hakkasin tasapisi praktiseerima new age’i tehnikaid.”

Pärast keskkooli tekkis Aimuril aja jooksul masendus. “Meeleheites leidsin leevendust alkoholist,” tunnistab mees. “Vahel olin mitu kuud täiesti karske, kuni murdusin ja veetsin sõprade juures peomeeleolus mitu päeva järjest. Alkoholi tarvitades tundsin end väärtusliku ja vabana. Samal ajal ei pidanud ma seda õigeks ning vaevlesin süümepiinades, sassi läksid suhted lähedastega.”

28aastaselt keeras Aimur teise lehekülje: “Asusin täielikult karskete eluviiside juurde, esoteerikast sai harrastus ja sissetulek. Suhtlesin palju bioenergeetikute, tervendajate, pendlimeeste ja nõidadega. Lisaks õppisin ravimassaaži ja kiropraktilisi võtteid, lõpetasin palgatööl käimise ning hakkasin kliente vastu võtma. Lisasin oma teenustesse vaimsete praktikate ja tehnikate õpetamise. Tasahaaval kujundasin oma metoodika ning kombineerisin eri kogemusi ja teadmisi. Eriti paelus mind teetatervendamine, milles ajulainete võnkesagedus tuli viia muusika ja lõdvestusharjutuste abil teadlikult beetatasandilt alfatasandile, sealt edasi teetatasandile ning selles seisundis muuta tunnetuse, sisenduste ja visualiseerimisega alateadlikke mustreid ja energia liikumist.

Suutsin justkui aidata paljusid inimesi, kuid paraku jõud ja armastus oma tegemiste vastu ajapikku raugesid. Tasapisi hakkas tekkima vana masendus. Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, siis jälle augus. Tundsin, et miski on ammendunud. Kuid mu usk ja kasvatus oli alati olnud see, et kõigega peab hakkama saama – olen kas või õnnetu, aga tööd tuleb teha.”

Aimuri senine maailm kukkus kokku, ja seda mitte vaid energia lõppemise, vaid ka materiaalse krahhi pärast. “Olin olnud naiivne ja inimesi usaldanud, kuid mind veeti alt ning selle tõttu hakkasin minagi varjama ja moonutama nagu ärimaailmas kombeks – ma ei saanud tunnistada, et mul läheb kehvasti. Tekkis hirm. Üritasin säästa lähedasi ega informeerinud neid kõigest toimuvast. Sundisin end olema lootusetu optimist ja üritasin viimse veretilgani võidelda, nii vaimselt kui ka materiaalselt. Aga see viis mind vaid sügavamale rappa.”

Pöördepunkt oli ühel õhtul, mil madalseis oli kestnud pool aastat. “Olin olnud üheksa aastat täiesti karske, kuid siis otsustasin manustada korraliku koguse alkoholi. Ent magama heites hakkas miski minus ärkama. Tasahaaval mõistsin, mis mu sees tegelikult toimub ja kelle võimuses ma olen. Kõik tuli justkui pinnale. Tundsin õudu, lausa surmahirmu. Süda puperdas, nagu hüppaks rinnust välja! Tajusin, et keegi nagu jälgib mind ja on tulvil kurja jõudu. Soovisin end kaitsta ja võidelda, kuid ei osanud midagi peale hakata.

Ühel hetkel lasin lahti ja alistusin. Hakkasin paluma. Lugesin meieisapalvet, hüüdsin Jumalat, kutsusin Jeesust… Palumise ajal õnnestus veidi rahuneda ja magama jääda. Öösel sain väga võimsa nägemuse. Tundsin, nagu seisaks keegi mu kõrval – tekkis tohutu läheduse, helguse, headuse ja hoituse tunne.

Hommikul ärgates olin hoopis teine inimene – tundsin armastust ja soojust, nägu kiskus naerule, nägin värve ja tajusin lõhnu teisiti. Olin nagu uuesti sündinud! Tundsin tungivat soovi ja õhinat otsida üles kristlik sümboolika ja kirjandus.”

Möödunud on pisut üle aasta. “Asusin lappima vanu asju, andestama, tänama ja vabaks laskma,” räägib Aimur. “Kõik hakkas oma kohale asetuma. Minus on rahu, rõõm ja stabiilsus, mitte kõikumine ekstaasi ja musta augu vahel. Olen leidnud endale partneri. Sellel, mida ma nüüd klientidega teen, on teine suund. Läbin kogemusnõus- tajate riiklikku väljaõpet, milles lähtutakse inimeste aitamisest oma kogemustele tuginedes ning psühholoogilisi tehnikaid ja lähenemis- viise kasutades.

Oluline on ära tunda oma tee ja valdkond, kus on meie anded. Otsides abi esoteerilistelt eneseabikursustelt, horoskoopidest ja ennustajatelt, on oht ajada end veelgi suuremasse ummikusse. Nõnda loome eksitavaid ebajumalaid ning tekitame isikukultust tundmatute energiaallikate ja vaimsete gurude suhtes. Sellise ellusuhtumisega on oht muutuda enda ego orjaks. Kui ma maksan kellelegi, kes teeb mu eest “asja” ära ja paneb käed peale, võib see olla sõltuvust tekitav ja manipuleeriv. Inimene peab aru saama, et tema ise on allikas ning põhjustest tuleb kasvada välja, vaadates peeglisse ja parandades meelt.”

Samas ei käi Aimur tänavatel usku kuulutamas ega tee enda juurde tulnutele kristlikku ajupesu. “Klient tuleb mu juurde puhta lehena ning ma räägin oma kogemuste ja õpitu põhjal, kuidas aru saada, et me oleme siin põhjusega, ning avastada, millised ressursid ja võimalused on meis peidus.

Paljusid juhivad vanad uskumused, alateadlik programm, automaatsed käitumismudelid, mis on ka ühtlasi kaitsemüüriks ja turvaväravaks. Kui sinna midagi uut siseneb, hakkab lärmama häirekell. See võib viidata, et tuleb teha mingi muudatus endas ja elus. Kõigel toimuval, ka meie sees tõlgendataval “heal” ja “halval” on põhjus. Kui me ei püstitaks nii palju müüre, eelarvamusi ja ootusi, voolaksime teekäijatena mööda elu vabamalt, aktsepteeriksime erinevat, õpiksime kogemustest ja oleksime alandlikumad, armastavamad ja tänulikumad.

Paraku üritab inimmeel liiga palju kontrollida ja survestada, karta, ümber ehitada, loodusseadustele vastu astuda ja luua peas virvarre: mida teised arvavad, kas ikka saan hakkama, kas elan ära, see pole mulle, on mul sellest kasu jne.”

Aimur alustab abi otsima tulnutega vestlusest ning astub mööda kliendi elurada tagasi, et avastada, millises punktis loodi põhjus, mis on muutunud koormaks või valuks. “Tuleb olla peegel, kuhu vaadates inimene mõistab paremini suurt pilti ja oma rolli selles. Peagi saab näha, millise nurga alt paistab olukord hoopis teises valguses. Siis saab selle pöörata vaimseks kasvuks ja elutarkuseks, selle asemel et salvestada situatsioon alateadvusesse kui ooterežiimil pettumus, mis ootab välist ärritajat, et plahvatada.

Inimene ja olukord tuleb teine- teisest eraldada hinnanguid andmata – mitte inimene pole halb või hea, vaid tema mõte, sõna või tegu oli ühe või teise tagajärjega. Kui teame, et iga inimene annab igas olukorras parima ning usub, et käitub sel hetkel õigesti, vastavalt oma võimetele ja oskustele, siis saab ka lihtsamalt andestada… Sest sel hetkel lihtsalt ei osatud paremini. Peaasi, et me, mõistes oma möödalaskmisi, tunnistaksime neid ning andestaksime südames nii iseendale kui ka teistele asjaosalistele. See puhastab alateadvust ja hinge.”

Aimur usub, et õnne, rõõmu ja rahuni ei jõua kunagi rabelemise ja pingutamisega, kui eesmärgid ja vahendid on omavahel sassis. “Mulle meeldib tsiteerida kõnekäändu “Inimene võib ju kõike saada, kuid miski ei tohi inimest saada”. Kui meie õnn ja rõõm ei sõltu millegi või kellegi olemasolust, ei saa selle puudumine või nappus meid ka õnnetuks teha. Kõik on kaduv ja muutumises. Ei saa kogu aeg kasutada karkusid, millegi või kellegi najale oma elu rajada ja olla hirmul, et see meilt ära võetakse. Tuleb teada, et me pole keha-mõistus-rahakott, vaid hoopis keha-hing-vaim. Kui me siit maailmast lahkume, ei ole raha, esemete või diplomitega midagi peale hakata – kõik need on kaduvväärtus, kõigest vahendid, mitte eesmärk.

Oluline on see, millist vilja me kanname neid vahendeid kasutades. Tuleb arendada endas püsiväärtusi, nagu sisemine rahu, rõõm, armastus, andestus, tänulikkus jne. Need tuleks muuta eesmärgiks, sest nende alged on meis olemas. Kui me neid kasvatame, jäävad nad meiega. Kui meil on see siht silme ees ning soovime sellistes väärtustes elada, antakse kõik vajalikud vahendid sel teel kulgemiseks niikuinii.”

Põltsamaal avatakse kogemusnõustamise ja ravimassaaži kabinet

Allikas: Põltsamaa “Vali uudised” 02.03.2018

Tekst: Raimo Metsamärt

Alates märtsikuust hakkab Põltsamaa päevakeskuse ruumides tegutsema nõustamise ja ravimassaaži kabinet, kus kasutatakse  kogemusnõustamist ja psühholoogilist lähenemist ehk selgitatakse välja ja otsitakse lahendusi erinevate probleemide tekkepõhjustele. Samuti korrigeeritakse siin füüsist erinevate massaažiliikidega, kasutatakse kiropraktikat ning erinevaid venitusi ja rahvameditsiinist pärit tehnikaid. Aimur Saar ehk MTÜ Dunamis juhataja räägib kõigest pisut lähemalt.

„Kes me sellised õigupoolest oleme – kas keha, mõistus ja rahakott või keha hing ja vaim? Esmalt tekkis kogu selle teema vastu huvi, kuna ma olen õppinud alternatiivmeditsiini ka erinevate inimeste käe all ning ka ravimassaaži, siis nii kõik alguse saigi,“ räägib Aimur taolise teenuse sünniloost. Lisaks eeltoodule pakkus Aimur Saar ka erinevaid nõustamisi – meelepuhastuspraktikatest kuni hirmudest üle saamiseni, mis esitati aga läbi new age prisma, samuti tegeles ta bioenergeetikaga. (New age on traditsioonilistele usunditele alternatiivseid või neid vabalt kombineerivaid religioosseid või spirituaalseid praktikaid pakkuv liikumine). „Mõnel inimesel piisas n-ö kahe kõrva vahelt lahtirääkimisest, sest siis hakkas ka füüsis paranema  ehk vähenesid näiteks lihaspinged,“ sõnab Aimur. Teadmatus homse ees või erinevad hirmud – kõik see sunnib  inimest tahtmatult pead õlgade vahele tõmbama, mida reeglina ise ei tajutagi, aga mis tekitab lihaspingeid. „Kõik need seosed vaimse ja füüsilise poole peal on olnud väga huvitavad, seda enam, et ma ise olen samuti nende probleemidega kimpus olnud. Mu enda elu on pannud mind tegelikult vastuseid otsima,“ sõnab Aimur, kelle sõnul on see olnud üsna keeruline lapsepõlvest saadik.

Nõustaja pole soolapuhuja ega nõid

Ehkki Aimur on nõustanud juba 7 aastat ja läbib hetkel ka riiklikku kogemusnõustajate väljaõpet, võiks ju mõnigi siinkohal käega lüüa: „Ah, ma tean neid küll, järjekordne ravitseja või soolapuhuja!“  „Kunagi võis see nii küll olla, sest eks sellele andsid toitu ka minu artiklid  ajakirjades „Tervendaja,“ Naised“ ja „Psühholoogia,“ aga nüüd see kindlasti nii ei ole, sest umbes 1,5 aastat tagasi sai minust kristlane,“ sõnab Aimur.  Tema sõnul tähendas see, et tema töös oleksid teatud praktikad justkui kokku varisenud. „Ma ei kasuta näiteks enam bioenergeetikat ehk ma ei tee energeetilise poole pealt inimese eest midagi ära, vaid  mind huvitab, kuidas ta ise saaks aina paremini endaga hakkama.“ Paraku ei ole see ju uudiseks, kui inimene otsib abi nii tava-kui alternatiivmeditsiinist, loodab ta tihti  justui võluväel terveneda või saada universaalset retsepti, mis kohe mõjuks, samal ajal unustades, et just tema ise saab ja peab oma tervise nimel kõige enam pingutama. „Minu ülesanne on olla inimesele peegliks, et ta hakkaks aru saama, mis tema sees toimub ja kes ta on ning milline on tema roll mingis konkreetses olukorras,“selgitab Aimur. Tema sõnul ei pruugi  mitte inimene olla kurja juureks ning siin tuleks eraldada inimene olukorrast, kuna hoopis  tegu ja otsused võisid olla halvad.

Depressioonist ja stressist oleme me kõik kuulnud ja vähem või rohkem teadlikud ka, ometigi ei ole see ju nagu kuri koer, kes meile tänavanurgal järsku hambad säärde lööb ning keda enne mitte kusagil näha ei olnud. „Igal inimese probleemil  on omad põhjused ning nõustamise käigus läheme me justkui nööri mööda nende algete juurde tagasi, et välja selgitada, kuidas näiteks mingi konkreetne uskumus on tekkinud,“ kostab Aimur. Vägisi tekib aga keelele järgmine küsimus: Kuidas nüüd abivajaja ikkagi teab, et ta on lõpuks päral ehk õiges kohas? On ju meil olemas nii ülikooli haridusega psühholoogid kui erinevad alternatiivvariandid ehk ravitsejad, bioenergeetika teemal tegutsejad, teadmainimesed või kuidas me iganes neid ka nimetame. Mis seal salata, on ju ka olemas inimesed, kes lihtsalt tarka teesklevad ja segase, aga targana näiva  jutuga meie muredest tulvil pea veel rohkem segi ajavad ja raskelt teenitud raha meie kaukast osavalt omale napsavad. Teisisõnu on  ju tegelikult variante ja valikuid  palju,  sageli piisab inimesele aga ainult ühest väga halvast kogemusest, et ta edaspidi loobuks abi otsimast, mis aga tähendab, et ta vangub nüüdsest üksi oma murekoorma all edasi, kuigi tõe ja paranemise tee võib olla siinsamas kõrval.

„Kogemusnõustajat eristab psühholoogist asjaolu, et ta teeb ka psühholoogi tööd, aga lisaks ehk boonuseks on teadmine, et ma olen samas olukorras olnud kui minu juurde tulev inimene. Ma annan abivajajale loetelu teemadest, millega ma põhiliselt tegelen ehk need on olnud teemad, kus ka mina olen olnud kriisis ja milledest ma olen taastunud, see aga peakski tekitama usalduse,“ lausub Aimur. Pikaajaline kogemus, psühholoogi väljaõpe ja praeguseks seljataha jäänud 3500 nõustamis- ja ravimassaažiseanssi peaksidki olema need argumendid, mis abivajajale kutsuvalt, justkui majakas karidest tulvil merel, peaksid mõjuma ning mitte teda eemale peletama.

Sõltuvusse jääda ei lase

„Inimesele ei tohi tekkida tunne, et ma justkui orjastaksin ta ja et ta jääks minu abist sõltuma või et ta oleks nüüd ainult minu sissetuleku allikaks, vaid et ta siiski ise pingutaks hea tulemuse nimel,“ rõhutab Aimur. Just seepärast on ka kodulehel olemas nõustamisteemade nimekirjas punkt, millisel juhul potensiaalne abivajaja tema juurest nõustamist saab. Siia kuuluvad inimesed, kes enesaabi koolitustest – ja raamatutest, tervendajatest, esoteerikast, okultismist ja  ennustamistest  sattunud nii suurde segadusse ja kaotanud reaalsustaju, et on jäänud sellest viimaks  sõltuvusse ja kaotanud tegelikult iseenda. „Paraku olen ma oma praktika jooksul selliseid inimesi ka  üsna palju näinud,“ sõnab Aimur Saar.

Loomulikult ei ole võimalik öelda, mitu korda on vaja seansil käia – mõnel käid juba esimesel korral  n-ö klõps peast läbi, teised käivad kohal aastaid. Viimasesse gruppi kuuluvad eelkõige füüsilise probleemidega kunded, kes näiteks ravimassaaži vajavad.

Praegu toimub klientide vastuvõtmine pemiselt Tartus, Tõrvas ja Mustlas. Mustvee kandist pärit Aimur Saar plaanib Põltsamaal esialgu kliente vastu võtta kord kuus. Mis päevadel ja kellaaegadel vastuvõtt toimuma hakkab, saab peagi lugeda Vali Uudiste reklaamiosast, seni on infot võimalik hankida kodulehelt dunamis.ee

Vaimsetest praktikatest Jeesuse juurde

09/2017 23 aimur saar
Aimur Saar, Tartu Kolgata kogudus


Olen väiksest peale olnud uudishimulik avastaja ja katsetaja. Teismelisena jõudsin kirjanduse juurde, kus räägiti UFOdest, teispoolsusest, vaimudest, meditatsioonist, astroloogiast, astronoomiast ja kõigest muust, mida ei saanud käega katsuda ega mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi oma tajudele ja küsimustele. Jätkasin raamatute neelamist, hakkasin tasapisi praktiseerima eri õpetusi. See tundus oma põnevuses ahvatlev.

Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, kord täielikus augus.

Korduvalt jooksis mu ette ka Jeesusega seotud teemasid, mis olid paraku põimitud kokku mitmesuguste teooriatega, ja selles jäi ta kuidagi tahaplaanile ning segaseks. Tegelesin meditatiivsete tehnikate ja bioenergeetikaga, mis pidavat „puhastama energiavälja” ning looma parema ühenduse Loojaga, Kõiksusega, Kaitseinglitega jne – kuidas iganes neid eri õpetustes nimetati.
Peale keskkooli tekkis aja jooksul masendus. Viimases meeleheites leidsin leevendust alkoholist. Vahel juhtus, et olin mitu kuud täiesti karske, kuni lõpuks murdusin ja olin sõprade juures või peomeeleolus mitu päeva järjest. Ma ei pidanud seda õigeks. Olin selle tagajärjel süümepiinades ja tundsin, et olen nagu kinni kiilunud: nokk kinni, saba lahti. Vahel nägin öösiti õudukaid: olin nagu millegi või kellegi kontrollida. Võitlesin kogu aeg millegi nähtamatuga. Teadsin, et ma ei soovi nii edasi elada.

Vaimsusest sai harrastus ja sissetulek

Kui olin sellist elu mitmeid aastaid elanud, keerasin 28aastasena elus teise lehekülje, asusin täielikult karskete eluviiside juurde. Püsiv masendus küll kadus, kuid edasi jätkus elu nagu ameerika mägedel. Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, kord täielikus augus.

Eriti paelus mind „teetatervendamine”, kus ajulainete võnkesagedus tuli viia teadlikust beeta tasandist alfasse ja sealt edasi teetasse ning selles seisundis muuta tunnetuse, sisenduste, palvete ja visualiseerimisega alateadlikke mustreid ning energia liikumist. Kuid rahu ja tasakaal puudus. Sees haigutas tühjus. Tulid ebaõnnestumised inimsuhetes, majanduslikud krahhid, tervis halvenes, kõhnusin, olin depressioonis, unehäiretes, ärevuses ja vahel liigsetes hirmudes. Seesmine tühjus aina süvenes. Kogu aeg nagu ootasin midagi või kedagi. Eemaldusin aina rohkem inimestest, kes tundusid varem mulle justkui sarnased või samal teel (esoteerikud, nõiad, bioenergeetikud jt).
Kui olin viis aastat vahelduva eduga heidelnud, otsustasin lõpuks lisaks oma põhitööle õppida erakoolis ravimassaaži ja kiropraktilisi võtteid ning hakkasin teenust pakkuma. Lisasin oma teenusesse ka vaimsete praktikate ja tehnikate õpetamise. Olin selleks ajaks kujundanud endale vastuvõetava nägemuse ja metoodika, kombineerinud eri kogemusi ja teadmisi, mida olin saanud nii raamatutest kui ka õpetajatelt. Püüdsin olla võimalikult mõjutamata mitmesugustest uutest õpetustest.

Kristlastest tuttavad saatsid mulle Facebookis viiteid ja palveid.

Suutsingi justkui aidata paljusid inimesi, nägin hästi kliente läbi ja tajusin nende olukordi, palvetasin nende eest, andsin neile nõu ja lootust, samuti üritasin eri tehnikatega nende vaimset tervist parandada ja n-ö energiaid juhtida. Kuid… armastus oma tegemiste vastu ja jõud mu sees ajapikku vaid rauges. Ometi oli mu siiras eesmärk teisi aidata ja tervendada, elada armastuses ja andestuses, soovida teistele head, olles isetu ja pigem andja… sest „küll mina ikka kuidagi hakkama saan”. Hakkasin aina rohkem paluma mõttes vastuseid oma küsimustele, et miks olen tühi ja õnnetu ja katki. Milles on põhjus? Midagi on nagu valesti või puudu. Tasapisi hakkas jälle tekkima vahepeal seesama vana masendus. Minu usk ja kasvatus oli alati olnud see, et kõigega peab ise hakkama saama. Et ise olen oma õnne sepp ja kõik mis teen, teen iseendale. Olen kasvõi õnnetu, aga tööd tuleb teha, tugev olla ja uksi maha kangutada edasiliikumiseks.

Võitlus ja ainuke lootus
24 aimuri ristimine
2016. aasta detsembri algus – olin siis 39aastane. Selleks ajaks sai minu mõõt täis, sest olin tundnud end juba pool aastat päris sandisti. Enesetunde pingutasin üsna heaks vaid selleks ajaks, kui klientidega tegelesin. Muul ajal olin päris mõtlik ja endassetõmbunud. Mitte miski ei aidanud. Ühel päeval otsustasin võtta korralikuma koguse alkoholi, mis võtaks mind pikali. Olin olnud üheksa aastat karske.
Kui olin tarvitanud alkoholi, muutusin uimaseks ja otsustasin minna magama. Heitsin pikali. Miski minus hakkas ärkama. Arvasin, et ju minu taluvuspiir oli käes ja tajud elavnesid. Hakkasin aru saama, mis mu sees tegelikult toimub ja kelle võimuses ma olen. Kõik tuli justkui pinnale. Tundsin õudu, hirmu, lausa surmahirmu. Süda puperdas nii, nagu hüppaks rinnust välja. Tajusin, et keegi nagu jälgib mind ja ta on täis kurja jõudu. Soovisin end kaitsta ja võidelda selle vastu, kuid ei saanud, ei suutnud ega osanud selle nähtamatu jõuga midagi peale hakata. Polnud selle eest kuhugi põgeneda.
Ühel hetkel lasin lihtsalt lahti, andsin alla ja alistusin. Sain aru, et see vana uskumus, et „peab pingutama ja raiuma mehiselt edasi kuni eesmärk saavutatud” enam ei aita mind. Hakkasin paluma. Lugesin Meie Isa palvet, siis kutsusin Jumalat, kutsusin Jeesust … Tundsin, et kui ei ole neid, siis pole enam kedagi ega midagi. See oli veel mu ainuke lootus või võimalus pimedusest pääseda. Palumise ajal veidi rahunesin ja üritasin magama jääda.
Öösel ajas mind miski üles. Olin ärkvel suletud silmadega. Tundsin helget ja head tunnet, polnud ärevust ega hirmu, naeratus tekkis näole. Silme eest läks heledaks ja avaraks, sellega kaasnes armas hääl, mis ütles mulle midagi ja mainis mingit kuupäeva (ei jäänud meelde, millist). Häälega kaasnes nii hea turvatunne ja armastus, mida on raske kirjeldada. Järsku tundsin tugevat lööki, mis paiskas mu (vaimu?) maha voodi kõrvale (just nii ma seda tajusin ja paremini kirjeldada ei oska), kust kerkisin justkui oma kehasse voodisse tagasi. Sain aru, et see oli seesama jõud, mis mind enne uinumisel hirmutas ja kontrollis. Kuid see absoluutselt ei mõjutanud mind enam. Mul oli naerunägu ees ning olin lummatud armastustundest ja häälest. Tajusin silme ees justkui pulseerivat hägust valgust. Mõtlesin ja sosistasin omaette: „Jeesus? Inglid? Jumal?” Tajusin nagu kellegi elava kohalolekut. Jäin rahulikult magama.
Hommikul ärgates tundsin, kuidas minus on armastustunne ja soojus, nägu kiskus naerule. Tundsin tungivat soovi ja õhinat otsida üles Jeesuse pildid, kristliku sümboolika ja kirjanduse, samuti vanad tuttavad, keda teadsin Jeesusega kursis olevat. Otsisin internetist palju materjali Jeesuse kohta, filme, raamatuid, jutlusi. Kristlastest tuttavad saatsid mulle Facebookis viiteid ja palveid. Olin õhinas ja õnnelik, samas üllatunud ja kummalises meeleolus. Kõik mind ümbritsev tundus teistmoodi, valgus ja värvid, helid ja lõhnad.

Pääsemine

Lugesin järgmisel hommikul keskendunult sõprade saadetud päästepalveid ja mind haaras selline armastus, tänu, helgus, soojus ning hoitus, mis lihtsalt pani mu pisarad voolama. See oli veel palju võimsam kui sel ööl, kui mind äratati. Mõistsin, et olen kohtunud võimsa ja üleloomuliku väega, kelle arm ja halastus ning toetus ja mõistmine on mõõtmatu ja hindamatu.

Sealt edasi on mind saatnud iga päev suuremal või väiksemal määral selles väes viibimine või selle tajumine minu sees, minu ümber. Minust kadus päris ruttu igasugune eneseõigustamine oma tegudele. Olen teadvustanud ja tunnistanud mõtteid, sõnu ja tegusid, eksimusi, mis on mind Jumalast kaugemale viinud.

Mind saadavad nüüd päevast päeva kristlik kirjandus, jutluste kuulamine, vaimulikud otsingud ja mõtisklused. On tänutunne ja ülistus Jumalale ning vastastikune tingimusteta armastus Jeesusega. Tühjuse asemel on nüüd kõik see hea. Elu on muutunud palju rahulikumaks ning rõõmsamaks ja suudan võtta elu tänutundega, mitte vastumeelsusega. Usaldan oma elu Jumala juhtimisse, olen alistunud… Ma ei kanguta enam oma tahtega lahti uksi, mis on mulle suletud. Kuidas saakski olla teisiti, peale seda, mida olin siiani oma elus kogenud ja milleni jõudnud nüüd. Minu sees on kindel kurss ja teadmine, et Jumal on hea, ta armastab meid; et Jeesus on lunastaja ning õpetaja, kellele järgneda. Jumal annab meile kõik, mida me tema plaanis ja ligiolus vajame. Kui ta läkitab, siis ta ka varustab! Aamen!