Otsides ja koputades

25.09.2018

Foto: Aimur Saar

Tekst: Aimur Saar

Mõtteid klientide vastuvõtust ja kogemusi isiklikust elust

Kui me siia maailma sünnime, hakkame ümbrust avastama, harjuma ja tutvuma. Meil tekib palju küsimusi oma vanematele ja tihti jätame küsimata, avastades ise – kukkudes ja taas tõustes. Kui õpime kõndima, rääkima ja mõtlema, kasvame aina suuremaks, ei näi erinevatel küsimustel lõppu tulevat, sest oskame aina rohkem küsida. Kui me midagi endale 100 korda korrutame ning sisendame või teeb seda meile keegi teine, jääb see meie alateadvusesse isegi siis kui me seda lõpuni ei mõista ning hakkab mõjutama meie valikuid elus.

Kui meid midagi väga huvitab või kogeme mõnd olukorda läbi üleva emotsiooni või kriisi, võtame sellest tuleneva kiiresti omaks ja talletub aistinguna kauaks. Sellest võib saada meie olemuse osa, uskumus või tarkus, mis salvestub meie alateadvusesse ja hakkab juhtima meie käitumist ja valikuid… ning seda enamjaolt automaatselt. Eriti vastuvõtlikud oleme lapsepõlves. Ajapikku võib tunduda välismaailm ammenduvat. Kõik toimib justkui mingi seaduspärasuse ja loogika ja iseenesestmõistetavuse kaudu oma raamides ja võimalikkuses. Vastused küsimustele leida ja kujunenud väärtustega edasi minna tuleb ise, sest igaühel on justkui oma arvamus ja tõde, mis ei pruugi meid kõnetada ja omaksvõetav olla. Muutume küsimises tagasihoidlikumaks, sest mitte välismaailm, vaid enda sisemaailm on muutunud aina rikkalikumaks ja mitmekesisemaks läbi kogemuste. Tuleb kogutut seedida, selekteerida, kohandada elumuutuste ja valikuvõimalustega jne jne. Varsti mõistame seda, et meil pole võimalik kõigile neile küsimustele vastuseid saada, mis meie sees on. Vajadus kogeda ja vajadus otsida on vahetanud tähtsuselt omavahel kohad.

Ma usun, et paljud inimesed otsivad midagi. Kes otsib juuri või päritolu, kust me tuleme, kes oleme, kuhu läheme. Kes uurib suguvõsa, kes ajalugu, kes erinevaid teadusi, kes sukeldub sügavamale avastusretkele enesesse läbi erinevate õpetuste ja praktikate. Seegi alguseks hea. Ja tegelikult ei oska seda paljud öelda, miks nad seda tegelikult teevad. Ometi ollakse kuhugi teel ja midagi olulist on nagu puudu ja ees ootamas. Ja seda puuduolevat osa ei asenda paraku ei uus auto ega naine, prestiižikas töökoht, viimane nutitelefoni mudel, ega ka hommikuni kestev joomapidu. Maailmas öeldakse, et „rahulolematus ja ambitsioonikus on hea, see on edasiviiv jõud“. Kas see ikka nii on ja kas me teame, kuhu edasi ja kui kaugele?

Olen vahel avastanud end erinevatelt mõtetelt ja tunnetelt kui jälgin inimmasse liikumas tänavatel ja tegutsemas. Paljuski näeb see välja nii, nagu me oleks endal silmad kinni sidunud ja kobame teadmatuses ja paanikas ringi, nagu pimesikku mängides ning tihtipeale sedasi ka teineteist pimedatena juhtides. Vahel ka võidu joostes. Me nagu ootaks pikemas perspektiivis kohale jõudmist – õnne, rahulolu, armastust. Maailm nõuab, et meil oleks turvaline, kõhud täis, mugav, soe, arved makstud. Ehk siis, nii kauaks seda õnne, rahulolu ja armastust, kuni taas millestki puudus? Kas see ikka on õnn, rahulolu ja armastus, mis seab sellised tingimused? Paraku muutub see tihti läbi hirmu ja meie elu ning süsteemi poolt programmeeritud alateadvuse esmatähtsaks – ellujäämisinstinkt. Kas niimoodi jõuamegi kohale? Kui me oleks ainult keha-mõistus-rahakott, siis ehk õnnestub, kuid oleme hoopis keha-hing-vaim.

Kui me vaatame ringi, vaatleme loodust, elusolendeid, seda tohutut mitmekesisust tohutus universumis ja rikkalikkust, mis teeb omavahel suurepärast koostööd ja oleks ilma inimese võidujooksuta veel paremas ja loomulikumas harmoonias, siis tekib meil aukartus, vahel ka piinlik enda ja teiste liigikaaslaste pärast. Ma usun, et peakski tekkima. Sest siis hakkavad meie pimedad silmad lahti minema. Me adume, et on olemas kusagil meile käega katsumatu, tohutu väe ja meelevallaga allikas, mille seaduspärasuste järgi kõik toimib ja on tekkinud ning kujunenud. Me tunnetame selle kõige Loojat ehk Jumalat, seda lõputult suurt ja vägevat allikat oma väikese inimliku taju ja arunatukesega. Pikkamööda saame aru, et selle suurepärase allika olemuseks on Armastus. Ka meie oleme loodud sellest allikast ja meie võimalus on sellest osa saada, olla selles, jõuda sellesse tagasi. Jõuame teadmiseni, et oleme ju samuti loodu ning kuulume talle. Meil tuleb seda austada ja hinnata.

Meil, inimestel, on paraku kalduvus pidada end ise kõiges otsustajaks, loojaks “väljaspool volituste piire” ja üritada kõike kontrollida oma minakeskse ego kaudu. Tegelikult tekitame endale väga palju vaid meelepetteid ja illusioone. See toob esile omakorda hirmud ja paanika ja suure segaduse, sest astume loomulikust rütmist välja. Oleme tekitanud oma maailma — valitsejad ja kuningad, omad seadused, mida alatasa muudame ja üritame täiuslikuks luua. Ja me soovime inimesena olla ülimad ja kõige targemad nende seadustega. Tihti jätame arvestamata selle allikaga, mis tunneb kõike olemasolevat ja ka meid paremini kui me ise. Tal on oma tahe ja plaan. Meid loodi samuti ja meis on järelikult osa Tema plaanist ning eesmärgist! Kogu loodu meie ümber liigub ja toimib teatud seaduspärasuses ja rütmis. Kui me ei soovi siin eksamil läbi kukkuda, on meil tark järgida seda “kasutusjuhendit”, mis meie endi jaoks olemas. Meie kõigi jaoks on plaan! Meile kõigile on avatud vajalikud uksed! Kõlab uhkelt? Meil jääb üle vaid loobuda oma egoistlikust jäigast mustrist, mida on kujundanud meis läbielatu, inimlikud raamid ja süsteem, mida me oma hirmude, ahnuse või enesekesksusega toitma kipume. Me pole jumalad ja jumalannad siin, vaid Jumal saab hoopis läbi meie tegutseda ja kõik liikuma, tervenema ja muutuma panna. Meie armas Looja on meile mõistuse andnud selleks, et siin maisuses ka praktiliste asjadega tema plaanis hakkama saada ja neid ellu viia. Jumal teeb selle, mis meie jaoks on võimatu ning meie teeme omalt poolt selle, mis jõukohane ja võimalik. Suuna annab ja ukse avab ikkagi Tema. Meid kostitatakse sellest allikast annete ja oskustega, inspiratsiooni, avastuste ja igasuguse loominguga, rääkimata küllusest ja rikkalikkusest meie ümber. Järelikult soovib ta ka, et me oleksime õnnelikud ja elaksime rõõmus, rahus ja külluses ning Tema lähedal, et kõik siin maises elus oleks tasakaalustatud ja harmoonias. Ta on usaldanud meid heaperemehelikult ümber käima Tema loominguga.

Meis elab vaim, mis annab elu ja võimaluse olla algallika lähedal ja annab teadlikkuse Tema olemasolust. Kui see on uinunud või lahti ühendatud, ei taju me tõelist sidet. Vaim ja hing ilma lihata eksisteerivad edasi, aga liha ilma nendeta saab tagasi mullaks. Hing on sillaks Vaimu ja keha vahel, mis kogeb ja õpib läbi tunnete ja emotsioonide. Tema kas hoiab meie lihaliku loomuse (loomalikkuse ja instinktide) või vaimu poole. Loomadel pole vaimu, nende hingel pole valikut. Inimene, kelle Vaim on uinunud ja seda ei kasuta, on nö. „vaimselt surnud“, kes vähem, kes rohkem ning teda juhib lihalik ja instinktiivne pool nii, nagu see on ka loomadel. Kas meie allume liha või Vaimu juhtimisele? Kes meis otsustab?

Me kõik kas teame, oleme kuulnud, lugenud või ka kogenud, et on olemas maailm, mida füüsiliselt ei näe ja käega katsuda ei saa. Vaimumaailm – see on tasand, mille osas oleme pimedad ja abitud. Seetõttu tuleb sellega ringi käia ettevaatlikult ja teadlikult, jäädes kindlaks ja truuks puhtale meid armastavale allikale, just Jumala vaimule, mis ei vii meid eksiteele. Kõik need muud suunad ja vaimsed praktikad, mis tunduvad esialgu põnevad ja müstilised ja elamusterohked, on seda paraku vaid esialgu, sest mida sügavamale vajutakse, seda hullem on sealt hiljem välja tulla. Ometi sellest väljatulemine on oluline kui inimene just ei soovi, et tema stepsel jääbki seinast välja ning on otsustanud surra janusse, pöörata oma eluallikale selja. On palju praktikaid ja tehnikaid, kirjandust ning ka religioone, kus õpetatakse selle maailmaga lävima ja saama kontakti erinevate olendite ja energiatega ning saama neilt juhatust ja informatsiooni. Kasutatakse erinevaid poolvääriskive vajalike soovitud olukordade ja omaduste ligimeelitamiseks. Mediteeritakse ja avatakse end läbi erinevate tehnikate ja praktikate nö. „universumile“, „ülestõusnud meistritele“, kutsutakse välja vaime, püütakse kohtuda ja olla kontaktis oma kõrgema minaga ja veel väga paljude erinevate nö teejuhtidega. Kombineeritakse erinevaid tuntud nimesid ka religioonidest, kelle tarkused on paraku suuremast pildist ja kontekstist välja rebitud ja kohandatud muude teooriatega sobivaks. Ehk siis jutt käib „new age“ maailmast ja õpetustest. See võib hõlmata lisaks veel ennustamist, loitsude lugemist, maagiliste rituaalide läbiviimist, energiatega manipuleerimist, informatsiooni “kanaldamist” universumist ja erinevat ebajumalate kummardamist ning isikukultust. Paljud tegelevad selles vallas teiste abistamisega ja kindlasti tunnevad end vajaliku ja hoolitsevana, sest tegelevad ju enda meelest õilsa ametiga. Kui me oleme selles maailmas sees, ei saa me olla kindlad, mis jõud on meid abistamas ja millised tagajärjed ka endale lõpuks kaela toome. Kui ka seansi järgselt kliendi enesetunne muutub või ta justkui terveneb, siis me ei tea, kas see muutus ikka oli nii inimesele vajalik ning kavas ja millisest allikast abi tuli? Millist väge me kasutasime tervendamiseks ja milline on selle pikaaegsem toime? Kas see oli puhas palve otse Taevasele Isale, meie loojale, kes teab meist absoluutselt kõike, et TEMA arm ja vägi tervendaks? Kas me kasutasime oma tahet või Jumala tahet? Ehk oli plaanis meid läbi selle kogemuse muuta ja kasvatada, viia küpseva ja kinnistuva meeleparanduse ja mõistmiseni ning meie hoopis katkestasime selle enne eesmärgile jõudmist ning piirasime sellega inimese isiklikku arengut? Sekkumine oma tahtega või inimlikult puuduliku arusaamise ja teadmistega erinevatesse inimese arenguprotsessidesse energeetilisel tasandil, mis pole meie jaoks piisavalt selged ning kontrollitavad, vaid kõigest aimatavad, oleks ehk liialt vastutustundetu, sest tegelikult me ei tea täpselt, mida me teeme ja mis on selle tagajärg. Eriti veel teades, et kõigil tegijatel on omad teooriad, tehnikad ning allikad, kust oma jõud ammutatakse. Inimene, kes neid erinevaid praktikaid enda peal kasutab ja ka teisi siirast soovist abistada ja tervendada püüab, on muidugi heasüdamlik ja hooliv, kuid need vaimsed jõud on tihti tema enda teadmata väärad, ebausaldusväärsed ja aheldavad. Meile mõistmatu vaimne maailm, kus “kõik sobib” ja kõik võib olla kõigega kombineeritud, ei ärata just palju usaldust. Sellest võib saada juba tõsiste tagajärgedega sidumine.

Nagu ka paljude kogemus ütleb, see maailm on ohtlik, millesse sisenetakse. Neid näiteid on maailmas tuhandeid ja juhtumeid minu enda kogemustes ligi sada, nii klientide kui tuttavate seas ja iseendaga hakkama saades. Kuna vaimolendeid on erinevaid, mitte vaid häid vaid ka kurje, siis võivad nad end meediumile või praktiseerijale eksitamise eesmärgil nimetada väga ilusate ja peente ning isegi tuntud nimedega ning mängida jumaliku ja heade kavatsustega vaimu rolli. Kõik selleks, et inimene sõltuvusse saada ning selles hoida, et teeniksid tema eesmärki. Võib jääda ka tunne millegi õndsa ja kõrge kohalolekust ning võime madala enesehinnangu läbi ekslikult tajuda, et oleme justkui ka ise tähtsad vaimsed tegelased ning oleme seeläbi millegi olulise jaoks välja valitud, omame võimeid. Need jõud hakkavad end väljendama seotud inimese kaudu, tekivad nö. “vaimulikud sidumised”. Ühe seansi või puhastusrituaaliga saad näiliselt ühest vaevusest lahti, teine pael seotakse ikka kaela, mis hakkab hiljem taas kokku tõmbuma. Seejärel tuleb külastada järgmist posijat, energeetikut või ennustajat, kes lõikab mõne oma kombineeritud meetodi või uusima tehnikaga justkui sidumise läbi, sõlmides ja punudes uue sõltuvusköie abivajaja külge. Ja nii see suletud ring võib aina jätkuda.

Kokkupuude selle maailmaga võib olla selles osas kasuks kui toob meid maa peale tagasi ja lööb mõistuse selgeks ning otsustame eemalduda ning tunneme selles kõiges ära illusiooni ning eksituse ja orjuse. Siis oleme tarkuse omandanud läbi oma kogemuse. olgem teadlikud, et sellest maailmast lahti rebida võib olla päris valulik. Kuid ühel päeval tuleb seda teha niikuinii, et olla õige ja puhas Jumala ees kui oleme koju naasmas. Ja kas me ikka saame koduuksest sisse kui oleme kojuootaja hüljanud, temast nii kaugele triivinud? Kas valime jääda alatiseks kuhugi vaimumaailma labürintidesse ekslema ning lasta end lükata ja tõmmata nagu nukku? Me ei pea olema paanikas ja ahmima vaid erinevaid esoteerilisi praktikaid, -eneseabikoolitusi ja -teooriaid, mis viivad meid vaid rohkem segadusse ja oma tõelisest olemusest ja eesmärgist kaugemale. Kui me praktiseerime kõike seda “huvitavat ja müstilist”, mille osas tekib vaid aina uusi teooriaid, õpetusi, koolitusi ja teenuseosutajaid ning on oma ahvatluses ning kättesaadavuses populaarne, siis võime pumbata endist välja lõpuks ka eluisu ja rahakotist viimase sendi. Selliselt mõeldes ja käitudes üritame me justkui põgeneda vastutuse eest oma sisemise ruumi osas, tunnistamata vajadust peegli ette astuda ja endale ausalt otsa vaadata ja alustada selle muutmisega, mis muutmist vajab. Sellistes olukordades on oht ka isikukultuse tekkeks, kus peeglisse vaatamise asemel luuakse endile mõnest abistajast, tervendajast või gurust iidol ning järgitakse teda pühendumise ja innuga, valikuid tegemata, jäädes sõltuvusse. Pime võib hakata pimedat talutama ning seda võidakse hakata pidama enesearenguks vaimsel teel. Kuhu me sedasi areneme? Meie Looja plaanist vaid kaugemale? On see ikka areng? Meil tuleb leida end taas üles meie algallika läheduses. Tema teab, mis on meie tee. Mida meil siis karta on? Kuulame teda, järgime ning teame, et saame usaldada. Oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet 100 erineva okultse raamatu või hulgaliselt läbitud esoteeriliste koolituste ning külastatud sensitiivide näol. Jumal räägib meiega sisetunde, rahu ja teadmise, äratundmise ning selguse kaudu meie sees. Jumala ees oleme kõik võrdsed, tema lapsed. Täiesti kasutu on siinkohal tegeleda ärapanemisega teineteisele, et kes on kaugemale jõudnud, kõvem vaimne tegija või “valgustunum”. Jumal on meie algallikas ning au läheb Temale. Oskus olla alistuv, tänulik ja usaldav, lasta lahti oma jäigad raamid ja hirmud on siinkohal oluline. Me elame küll vaba tahte planeedil, kuid selles ongi meie teekonna võlu, valu ja õppetund, et aru saada, tunda ära selge valik ja tee tagasi koju.

Sul on võimalus võtta juba täna vastu otsus valida mõtteviis ja tee, mis viib Sind vabadusse elada elu, kus on armastust, vabadust, rõõmu, rahu, tarkust, tervist, andestust, küllust… Kõik see on meie seest leitav kui saame „kontakti“. Me ei pea seda minema otsima teisele poole maakera või kulutama tervendajate ja ennustajate uksi, sest Jumala Vaim on kõikjal. Ta on meie igapäevastes tegemistes, saatmas meid igas olukorras ja hetkedes ning igatseb teha suuri ning olulisi tegusid meie elude kaudu kui me vabast tahtest talle südames ukse avame ja sellel sündida laseme! Otsi ja Sa leiad, koputa ja Sulle avatakse, palveta ja Sulle vastatakse. Jumal meie algallikana on reaalne! Teadkem, et kui Ta läkitab, siis ta ka varustab! Ta armastab meid! Aamen!