Elupöörded, mis tegid õnnelikuks

Esoteerikast algallika juurde

Tekst: Krista Kiin

Foto: Aldo Luud

Ajakiri: “Eesti Naine” (märts 2018.a)

Veel poolteise aasta eest tegeles Aimur Saar (40) kätega tervendamise, bioenergeetika ja esoteerilise nõustamisega. Ületöötamine ja valedest allikatest jõu ammutamine viisid Tartumaa mehe emotsionaalse kokku- varisemiseni, mis tõi uue alguse.

“Mul oli keeruline lapsepõlv, kuna vanemate vahel oli tihti arusaamatusi,” meenutab Aimur. “Olin väga allasurutud ja introvertne. See süvendas stressi, alaväärsustunnet ja enesesüüdistamist. Teismelisena jõudsin kirjanduse juurde, milles räägiti ufodest, astroloogiast, astronoomiast, meditatsioonist ja muust, mida ei saanud käega katsuda ega silmaga mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi oma tajudele ja küsimustele. Raamatute neelamise jätkuna hakkasin tasapisi praktiseerima new age’I tehnikaid.”

Pärast keskkooli tekkis Aimuril aja jooksul masendus. “Meeleheites leidsin leevendust alkoholist,” tunnistab mees. “Vahel olin mitu kuud täiesti karske, kuni murdusin ja veetsin sõprade juures peomeeleolus mitu päeva järjest. Alkoholi tarvitades tundsin end väärtusliku ja vabana. Samal ajal ei pidanud ma seda õigeks ning vaevlesin süümepiinades, sassi läksid suhted lähedastega.”

28aastaselt keeras Aimur teise lehekülje: “Asusin täielikult karskete eluviiside juurde, esoteerikast sai harrastus ja sissetulek. Suhtlesin palju bioenergeetikute, tervendajate, pendlimeeste ja nõidadega. Lisaks õppisin ravimassaaži ja kiropraktilisi võtteid, lõpetasin palgatööl käimise ning hakkasin kliente vastu võtma. Lisasin oma teenustesse vaimsete praktikate ja tehnikate õpetamise. Tasahaaval kujundasin oma metoodika ning kombineerisin eri kogemusi ja teadmisi. Eriti paelus mind teetatervendamine, milles ajulainete võnkesagedus tuli viia muusika ja lõdvestusharjutuste abil teadlikult beetatasandilt alfatasandile, sealt edasi teetatasandile ning selles seisundis muuta tunnetuse, sisenduste ja visualiseerimisega alateadlikke mustreid ja energia liikumist.

Suutsin justkui aidata paljusid inimesi, kuid paraku jõud ja armastus oma tegemiste vastu ajapikku raugesid. Tasapisi hakkas tekkima vana masendus. Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, siis jälle augus. Tundsin, et miski on ammendunud. Kuid mu usk ja kasvatus oli alati olnud see, et kõigega peab hakkama saama – olen kas või õnnetu, aga tööd tuleb teha.”

Aimuri senine maailm kukkus kokku, ja seda mitte vaid energia lõppemise, vaid ka materiaalse krahhi pärast. “Olin olnud naiivne ja inimesi usaldanud, kuid mind veeti alt ning selle tõttu hakkasin minagi varjama ja moonutama nagu ärimaailmas kombeks – ma ei saanud tunnistada, et mul läheb kehvasti. Tekkis hirm. Üritasin säästa lähedasi ega informeerinud neid kõigest toimuvast. Sundisin end olema lootusetu optimist ja üritasin viimse veretilgani võidelda, nii vaimselt kui ka materiaalselt. Aga see viis mind vaid sügavamale rappa.”

Pöördepunkt oli ühel õhtul, mil madalseis oli kestnud pool aastat. “Olin olnud üheksa aastat täiesti karske, kuid siis otsustasin manustada korraliku koguse alkoholi. Ent magama heites hakkas miski minus ärkama. Tasahaaval mõistsin, mis mu sees tegelikult toimub ja kelle võimuses ma olen. Kõik tuli justkui pinnale. Tundsin õudu, lausa surmahirmu. Süda puperdas, nagu hüppaks rinnust välja! Tajusin, et keegi nagu jälgib mind ja on tulvil kurja jõudu. Soovisin end kaitsta ja võidelda, kuid ei osanud midagi peale hakata.

Ühel hetkel lasin lahti ja alistusin. Hakkasin paluma. Lugesin meieisapalvet, hüüdsin Jumalat, kutsusin Jeesust… Palumise ajal õnnestus veidi rahuneda ja magama jääda. Öösel sain väga võimsa nägemuse. Tundsin, nagu seisaks keegi mu kõrval – tekkis tohutu läheduse, helguse, headuse ja hoituse tunne.

Hommikul ärgates olin hoopis teine inimene – tundsin armastust ja soojust, nägu kiskus naerule, nägin värve ja tajusin lõhnu teisiti. Olin nagu uuesti sündinud! Tundsin tungivat soovi ja õhinat otsida üles kristlik sümboolika ja kirjandus.”

Möödunud on pisut üle aasta. “Asusin lappima vanu asju, andestama, tänama ja vabaks laskma,” räägib Aimur. “Kõik hakkas oma kohale asetuma. Minus on rahu, rõõm ja stabiilsus, mitte kõikumine ekstaasi ja musta augu vahel. Olen leidnud endale partneri. Sellel, mida ma nüüd klientidega teen, on teine suund. Läbin kogemusnõus- tajate riiklikku väljaõpet, milles lähtutakse inimeste aitamisest oma kogemustele tuginedes ning psühholoogilisi tehnikaid ja lähenemis- viise kasutades.

Oluline on ära tunda oma tee ja valdkond, kus on meie anded. Otsides abi esoteerilistelt eneseabikursustelt, horoskoopidest ja ennustajatelt, on oht ajada end veelgi suuremasse ummikusse. Nõnda loome eksitavaid ebajumalaid ning tekitame isikukultust tundmatute energiaallikate ja vaimsete gurude suhtes. Sellise ellusuhtumisega on oht muutuda enda ego orjaks. Kui ma maksan kellelegi, kes teeb mu eest “asja” ära ja paneb käed peale, võib see olla sõltuvust tekitav ja manipuleeriv. Inimene peab aru saama, et tema ise on allikas ning põhjustest tuleb kasvada välja, vaadates peeglisse ja parandades meelt.”

Samas ei käi Aimur tänavatel usku kuulutamas ega tee enda juurde tulnutele kristlikku ajupesu. “Klient tuleb mu juurde puhta lehena ning ma räägin oma kogemuste ja õpitu põhjal, kuidas aru saada, et me oleme siin põhjusega, ning avastada, millised ressursid ja võimalused on meis peidus.

Paljusid juhivad vanad uskumused, alateadlik programm, automaatsed käitumismudelid, mis on ka ühtlasi kaitsemüüriks ja turvaväravaks. Kui sinna midagi uut siseneb, hakkab lärmama häirekell. See võib viidata, et tuleb teha mingi muudatus endas ja elus. Kõigel toimuval, ka meie sees tõlgendataval “heal” ja “halval” on põhjus. Kui me ei püstitaks nii palju müüre, eelarvamusi ja ootusi, voolaksime teekäijatena mööda elu vabamalt, aktsepteeriksime erinevat, õpiksime kogemustest ja oleksime alandlikumad, armastavamad ja tänulikumad.

Paraku üritab inimmeel liiga palju kontrollida ja survestada, karta, ümber ehitada, loodusseadustele vastu astuda ja luua peas virvarre: mida teised arvavad, kas ikka saan hakkama, kas elan ära, see pole mulle, on mul sellest kasu jne.”

Aimur alustab abi otsima tulnutega vestlusest ning astub mööda kliendi elurada tagasi, et avastada, millises punktis loodi põhjus, mis on muutunud koormaks või valuks. “Tuleb olla peegel, kuhu vaadates inimene mõistab paremini suurt pilti ja oma rolli selles. Peagi saab näha, millise nurga alt paistab olukord hoopis teises valguses. Siis saab selle pöörata vaimseks kasvuks ja elutarkuseks, selle asemel et salvestada situatsioon alateadvusesse kui ooterežiimil pettumus, mis ootab välist ärritajat, et plahvatada.

Inimene ja olukord tuleb teine- teisest eraldada hinnanguid andmata – mitte inimene pole halb või hea, vaid tema mõte, sõna või tegu oli ühe või teise tagajärjega. Kui teame, et iga inimene annab igas olukorras parima ning usub, et käitub sel hetkel õigesti, vastavalt oma võimetele ja oskustele, siis saab ka lihtsamalt andestada… Sest sel hetkel lihtsalt ei osatud paremini. Peaasi, et me, mõistes oma möödalaskmisi, tunnistaksime neid ning andestaksime südames nii iseendale kui ka teistele asjaosalistele. See puhastab alateadvust ja hinge.”

Aimur usub, et õnne, rõõmu ja rahuni ei jõua kunagi rabelemise ja pingutamisega, kui eesmärgid ja vahendid on omavahel sassis. “Mulle meeldib tsiteerida kõnekäändu “Inimene võib ju kõike saada, kuid miski ei tohi inimest saada”. Kui meie õnn ja rõõm ei sõltu millegi või kellegi olemasolust, ei saa selle puudumine või nappus meid ka õnnetuks teha. Kõik on kaduv ja muutumises. Ei saa kogu aeg kasutada karkusid, millegi või kellegi najale oma elu rajada ja olla hirmul, et see meilt ära võetakse. Tuleb teada, et me pole keha-mõistus-rahakott, vaid hoopis keha-hing-vaim. Kui me siit maailmast lahkume, ei ole raha, esemete või diplomitega midagi peale hakata – kõik need on kaduvväärtus, kõigest vahendid, mitte eesmärk.

Oluline on see, millist vilja me kanname neid vahendeid kasutades. Tuleb arendada endas püsiväärtusi, nagu sisemine rahu, rõõm, armastus, andestus, tänulikkus jne. Need tuleks muuta eesmärgiks, sest nende alged on meis olemas. Kui me neid kasvatame, jäävad nad meiega. Kui meil on see siht silme ees ning soovime sellistes väärtustes elada, antakse kõik vajalikud vahendid sel teel kulgemiseks niikuinii.”